Lahttasku

Veel üks vahva koolitöö, õmmeldud lahttasku säärepaelaga. Kanga valik oli selle töö juures kõige keerulisem, kuna kõik kooli poolt pakutavad kangad olid hüpnotiseerivad. Mõõtsime ja lõikasime detailid klassis ühiselt välja ning hakkasime vuristama. Tasku ise sai üpris kiiresti valmis. Koduseks ülesandeks jäi punuda säärepael, mille külge õmmeldakse tasku. Säärepaela punusin ma 2 õhtut peale oma toimetusi.

lahttasku

Plaanis on teha üks selline ka endale. Väga hea alternatiiv tülikale käekotile, kui minna vabaõhukontserdile, jaanipeole ning kas või metsa marjule. Viimane variant on ise ära katsetatud. Taskusse mahtus ära mobiiltelefon ja ruumi jäi veel ülegi.  Esiemad kandsid lahttaskuid ka igapäevaselt, nii seeliku peal kui all.

Advertisements

kerge suvine kott

Tahtsin endale suvist, kerget kotti. See pidi tulema linasest kangast ja tikandiga. Kuna õpetaja Virve nakatas mind mõned aastad tagasi muhu tikandi epideemiaga saigi kott sellise klassikalise välimuse. Lõiked mõtlesin ise, joonistasin tehnoloogilisi jooniseid vist tervelt 2 päeva. Seejärel kihutasin tikkida kannatamatult enda vaba käega joonistatud mustri järgi ja lõpuks jäi koti kokku õmblemine.
kott
Lõige lihtne, pikad õlapaelad ja  kotil on sees vooder 🙂

Mulle väga meeldib õmblemine, sest see saab ruttu valmis. Minu kannatamatule iseloomule vägagi sobiv. Kott valmis tegelikult juba mitu suve tagasi ja osales kooli sisseastumise vestlusel, kus tuli esitada 3 enda valmistatud tekstiilipõhist tööd.

Muhu moodi tubakakott

Näiteks kandsid sellist kotti vaesikute pruudid, kes enne pulmi kott kaelas käisid külarahvalt villu küsimas. Vastutasuks pakuti pererahvale tubakakotist oma kasvatatud tubakat.

Koolitööna saime ülesandeks teha tubakakott kasutades muhu mustreid.  Peale mitmeid skeeme ja sobituskatseid, valisin “Meite Muhu mustrid” raamatust lindudega sukakirja. Valik oli väga raske, sest kõik mustrid olid nii ilusad! Kuna oli tegu Muhu mustriga, siis minu arust see lausa nõudis oranži,  rohelist ja roosat. Kavandi järgi tundus tulema väga superluks kott. Kotipõhja heegeldasin ovaalse, et jääks linnukesed hästi näha. Ja siis ma heegeldasin ja heegeldasin, kott muudkui kasvas ja kasvas. Lõpptulemus üllatas ennast ka. Valmis sai sihuke tubakakott, millega annab tervet valda tubakaga varustada. Puudu jäi vaid seljakotile omased rihmad. Minu kujutluspilt nägi ju ette peent väikest kotikest. Kuna tehtud sai see töö suure armastuse ja hoolivusega, hakkas  XXL suuruses tubakakott peale ehmatusest toibumist mulle meeldima. Ikkagi minu nunnu! Kotipaelaks punusin Ponimuse.
tubakakott
Kooli naastes selgus, et Võru tsikkidel on tubakakotid veelgi mahukamad kui minul. Ju seal siis rahvarohkemad vallad kah 🙂

Tükike Kihnu käsitööd

Vardakott on kuulunud päris pikka aega Kihnu naiste vajalike esemete nimekirja. Kuna aega tuleb kasutada mõistlikult, kanti selle kotiga kaasas oma poolikut käsitööd. Milleks naabrinaisele külla jalutades aega surnuks lüüa, kui saab vabalt kõndides poolikut sokki edasi kududa? Mulle on selline mõtlemisviis vägagi tuttav ja nüüd on ka minul üks uhke vardakott olemas 🙂 Tänapäeval on see süsteem täitsa kasutuskõlblik näiteks bussiga sõites, arsti ukse taga istudes, sõbranna juures kohvitassi ees istudes. Töö ei anna ju häbeneda!

vardakott

Kott õmmeldi kirjudest sitsikanga jääkidest või isegi vanadest rõivastest. Kokkuhoid pole koonerdamine! Siin saab edukalt kahandada oma kangajääkide lademeid või ära kasutada oma armsaid lapsepõlves kantud seelikuid. Kihnu vardakoti eripäraks on see, et vooder ja koti riie õmmeldakse korraga kokku nii, et õmblusvarusid ei ole näha ja vooder ei ole koti sees lahtiselt. Kotisuu tehti kas punase- või sinisepõhjalisest kangast. Kotipael punuti muidugi ise lõngadest. Mina punusin siia kaks südamepaela, millega on väga hea kotti vööle riputada.

Nüüdsest ei leidu enam mu käekotis teravaid sukavardaid . Neil on oma pesa 🙂