Meie tädi Maali ehk Kihnu Titt

On teada, et juba 1920. aastatel on Kihnus selliseid tittesid tehtud. Arvatakse, et keegi on sellise nuku kunagi mandrilt saarele toonud ning selle eeskujul neid seal õmmeldi.

Kogu see jutt ja lõiked- õpetused on jällegi võetud Ingrid Uus’i raamatust “Noppeid Kihnu näputööst”.

Õmmelda sellist titte oli päris aeganõudev töö, sest kõik lõiked on väikesed. Kõige rohkem võttis aega seeliku kudumine kangastelgedel. Triibustik on enda looming. Tädi Maalil on seljas sitsijakk, triibuseelik, alussärk jalas aluspüksid, sukad, pastlad ja peas rätik. Suka kudumine oli omaette kunst, sest Maalil on tavapärasest väiksem jalanumber.

Maali

Advertisements

Et teetass ei külmetaks

Hea võimalus tuunida igapäevaseid teejoomise tasse on teha neile soojad ümbrised. Kuna mul on väga südamlik side oma tassiga, tegin talle sooja ja mõnusa katte tuniistehnikas. Sisse heegeldasin rahvusliku motiivi ja kinnitus on tassil kõrva taga heegeldatud paelte näol.

Tuniistehnika pole meil kuigi vana ning enamasti heegeldati sellises tehnikas saanitekke ja voodikatteid. Nende valmistamisel said käsitöömeistrid näidata oma värvivaliku ja mustrikujundamise oskust.

Tuniistehnika võimaldab matkida silmkoe pindu, kuid jääb palju paksem ja venib vähem. Ringselt seda heegeldada ei saa, ainult edasi-tagasi silmuseid korjates ja maha heegeldades. Nii et siin saab arendada oma loovust 🙂

tassikate

Minu moodi arhailine

Taas peab tänama armsat Olustvere kooli, kus antakse selliseid vahvaid koduseid ülesandeid.  Muidugi kuulub siia juurde mitu rahutu unega ööd, kilomeetrite pikkust harutamist, mõned pisarad ja hunnikuga jonni, et asjaga lõpuks valmis saada.

Seekord oli siis ülesandeks enda loodud heegeldatud pits või ornament. Inspiratsiooni võis võtta igalt poolt ja fantaasial lubati möllata. Lõpuks kui närvid olid enam-vähem ribadeks mõeldud, tekkis mul järsku tohutu tahtmine heegeldada arhailist tikandit. Ma ei kujutanud ette kuidas aga tahtmine oli tõesti suur. Otsisin Tartu kauplustest kokku arhailiste värvitoonidega peenvillased lõngad ja hakkasin süsteemi nuputama.

Kaotades ajataju ja loogilist mõtlemist,  suutsin siiski oma jäärajonnakusega välja mõelda üpriski lihtsa mustri, mille heegeldamine nõuaks võimalikult vähe lõngade katkestamist. Olles paar näidist valmis heegeldanud, läks ülejäänu juba palju kiiremini. Ühte motiivi tegin umbes 2 tundi. Kuna mu silmanägemine on veidi plussis, väsisid need tihti ära. Võtsin kasutusele tikkimiseks soetatud luuplambi, tänu millele olen ma veel nägija.

Ega siis suure vaevaga tehtud ornamente saa kasutamata jätta. Need leidsid oma koha linasel pluusil. Kinnitasin musta niidiga ja tikkisin juurde mõned varred, mis seoks kõiki motiive tervikuks.

kaugelt1

Muhu moodi tubakakott

Näiteks kandsid sellist kotti vaesikute pruudid, kes enne pulmi kott kaelas käisid külarahvalt villu küsimas. Vastutasuks pakuti pererahvale tubakakotist oma kasvatatud tubakat.

Koolitööna saime ülesandeks teha tubakakott kasutades muhu mustreid.  Peale mitmeid skeeme ja sobituskatseid, valisin “Meite Muhu mustrid” raamatust lindudega sukakirja. Valik oli väga raske, sest kõik mustrid olid nii ilusad! Kuna oli tegu Muhu mustriga, siis minu arust see lausa nõudis oranži,  rohelist ja roosat. Kavandi järgi tundus tulema väga superluks kott. Kotipõhja heegeldasin ovaalse, et jääks linnukesed hästi näha. Ja siis ma heegeldasin ja heegeldasin, kott muudkui kasvas ja kasvas. Lõpptulemus üllatas ennast ka. Valmis sai sihuke tubakakott, millega annab tervet valda tubakaga varustada. Puudu jäi vaid seljakotile omased rihmad. Minu kujutluspilt nägi ju ette peent väikest kotikest. Kuna tehtud sai see töö suure armastuse ja hoolivusega, hakkas  XXL suuruses tubakakott peale ehmatusest toibumist mulle meeldima. Ikkagi minu nunnu! Kotipaelaks punusin Ponimuse.
tubakakott
Kooli naastes selgus, et Võru tsikkidel on tubakakotid veelgi mahukamad kui minul. Ju seal siis rahvarohkemad vallad kah 🙂

Minu Erakogu

Ma pole kunagi niimoodi mõelnud. Need esemed on lihtsalt vanaemadelt saadud. Tegelikult moodustavad need minu erakogu. Esimene pärl on mu elukaaslase vanaema vanaema kootud linasest silmapesurätt, puuvillase heegelpitsiga. Tikand on juba mõnest kohast kulunud, kuid siiski veel loetav.  Vanus vanaema arvates umbes 100 aastat. Selliseid ilusaid esiemade töid oli tal veelgi aga ma ei suutnud temalt rohkem ära nuruda 🙂

heegelpits

Teine pärl on vanaema enda kootud meeste kirikindad. Minu arvates super töö, kuna mulle endale silmuskudumine ei sümpatiseeri.  Kindad on kootud 3kordsest villasest lõngast, suht pehmes koes.  Pöial kiiluga, siin-seal mõni auguke kuid parandatavad.

kirikindad

Suure huviga ootan veel vanaemade annetusi oma erakogusse:)